„Niipea kui tundi tullakse sooviga loobuda tarbetutest harjumustest ja mitte sooviga õppida, on tabatud vajalik mõtteviis.“
F. M. Alexander[1]
„Kokkuvõttes on kõige aluseks inhibeerida teatud reaktsiooni etteantud stiimulile. Kuid sellest ei saada aru. Õpilased tajuvad seda kui toolile õigel viisil istumist ja püsti tõusmist. Tegelikult ei ole see nii: hoopis õpilane otsustab, mida ta on nõus tegema ja mida mitte.“
F. M. Alexander[2]
Alexanderi tehnikat õpitakse individuaaltundides Alexanderi tehnika õpetaja käe all.
Õpetaja kasutab tunnis oma käsi õrnalt, kuid erksalt ja keha avavalt, et anda sulle tunne, mida tähendab pea, kaela, selja ja jäsemete parem koostöö (esmane kontroll) lihtsates tegevustes nagu seismine, istumine, toolilt tõusmine ja pikali heitmine.
Oluline ei ole tegevus iseenesest, vaid võimalus seeläbi õppida, kuidas me harjumuspäraselt sekkume oma kehaosade loomulikku koostöösse. Õpetaja annab selle kohta ka tagasisidet, et tõsta teadlikkust kehakasutusest.
Õpilase kohustus on „jätta end rahule“, st lubada õpetajal teda liigutada ja mitte aidata kaasa (st püüdes liigutust ise ära teha) või segada (kangestudes või lösakile vajudes ning seeläbi takistades õpetajal teda liigutamast). See ei ole lihtne, sest õpetaja võitleb seda tehes elu jooksul väljakujunenud harjumustega. Samas on see väga kasulik ning ühtlasi lõbus!
Kui hakkad aru saama Alexanderi tehnika aluspõhimõtetest, võid neid rakendada kõiges, mida teed – näiteks kummardudes, et midagi maast võtta või tehes midagi keerukat, näiteks juhtides autot.
Alexanderi tehnika võib äratada inimeses elukestva õppe ja arengu potentsiaali ning teadmisi Alexanderi tehnika alustõdedest saab pidevalt täiendada.
Mitu tundi peaks võtma?
Soovitame võtta alustuseks vähemalt 30 tundi kaks või rohkem korda nädalas (Alexander ise andis oma õpilastele viis tundi nädalas ja seda kuue nädala jooksul).
Põhjus: meil tuleb murda terve elu jooksul kujunenud harjumused. Kui tunnid toimuvad liiga harva, pöördub õpilane kiirelt tagasi vanade kahjulike harjumuste juurde ja tundidest saadav kasu on väiksem.
Ühtlasi võtab Alexanderi tehnika õppimine aega. Seda võib mõnes mõttes võrrelda muusikariista mängima õppimisega. Igaüks teab, et enne, kui mingit instrumenti hästi mängida osatakse, kulub palju aega. Inimene on veel tundlikum ja keerulisem instrument kui muusikariistad!
Mida selga panna?
Selga võiks panna mugavad riided, mis võimaldavad vabalt liikuda. Naised tunnevad end ilmselt tunnis paremini pükstes kui seelikus (mehedki tunnevad end ilmselt pükstes vabamalt!).
Rühmatunnid ja töötoad?
Rühmatunnid ja töötoad on põnevad ning annavad kasulikku teavet. Siiski on need vaid sissejuhatuseks Alexanderi tehnikasse. Rühmatunnis või töötoas ei saa õpetaja pühendada end õpilasega isiklikult töötamisele, kasutades seejuures oma käsi. Kui tõesti tahta end aidata ja kogeda Alexanderi tehnika kõiki võimalusi, ei asenda individuaaltunde miski.
Sellele mõeldes lõpetuseks tsitaat Alexanderilt, kes kirjutas 1923. aastal järgnevat:
Mass koosneb üksikisikutest ning usaldusväärset sensoorset hinnangut [tunnetuslikku taju] ei saavuta masse õpetades ega juhendeid järgides või veenmise abil. Selleks on vaja individuaalset õpetamist ja tööd. Veelgi enam – rühma kogunenud inimesed kipuvad järgima karjainstinkti, ning meie ülesanne on aidata inimesel areneda selle mõjusfäärist välja nii kiiresti kui võimalik; selleks on vajalik inimese teadlik ja individuaalne areng. [3]
[1] F. M. Alexander, Articles and Lectures ed. Jean M. O. Fischer (London: Mouritz, 1995), lk. 198
[2] F. M. Alexander, Articles and Lectures ed. Jean M. O. Fischer (London: Mouritz, 1995), lk. 203
[3] F. M. Alexander, Constructive Conscious Control of the Individual (1923; 3rd edn, London: Mouritz, 2004), lk. 97